Skip survey header

Veebiküsitlus finantsteenuste kauglepingutega seotud direktiivi Eesti õigusesse üle võtmise kohta

1. Finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga laiendatakse direktiivi 2011/83/EL kohaldamisala kauglepingu alusel pakutavatele finantsteenustele. Finantsteenus on direktiivi 2011/83/EL art 2 p 12 kohaselt panga-, krediidi-, kindlustus-, personaalpensioni, investeerimis- või makseteenus. Selles kontekstis tuleks eluaseme säästukontot ja tarbijakrediidilepingut käsitada finantsteenustena. Seejuures ei hõlma finantsteenuste kaugturustuse direktiiv selliseid finantsteenuste lepinguid, mis on sõlmitud muul moel kui sidevahendi abil. Seepärast võivad liikmesriigid kooskõlas EL-i õigusega kindlaks määrata, milliseid norme selliste lepingute suhtes kohaldatakse, sealhulgas kohaldades finantsteenuste kaugturustuse direktiivis sätestatud nõudeid lepingute suhtes, mis ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse.  Kas peate finantsteenuste kaugturustuse direktiivis sätestatud nõuete kohaldamist vajalikuks selliste lepingute suhtes, mis direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu (s.o muul viisil kui sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste lepingud)?
3. Finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga lisatakse direktiivi 2011/83/EL uus artikkel 16a, millega kehtestatakse teavitamisnõuded tarbijale suunatud finantsteenuste kauglepingute korral. Nii peab kaupleja esitama aegsasti enne seda, kui kaugleping või vastav pakkumine muutub tarbijale siduvaks, tarbijale selgel ja arusaadaval viisil direktiivi art-s 16(a) märgitud teabe. Näiteks tuleb tarbijat teavitada kaupleja asukoha aadressist ja kontaktandmetest, finantsteenuse peamistest omadustest, keele või keelte kohta, milles lepingutingimused esitatakse, teenuse koguhinnast ja lepingu enneaegselt lõpetamise võimalustest. Direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse säilitada või kehtestada oma õiguses art-s 16(a)(1) osutatud teabe suhtes keelenõuded eesmärgiga tagada, et tarbija saab sellisest teabest kergesti aru. Keelenõuete all on peetud silmas, et lisaks eesti keelele võib info olla tarbija jaoks ka näiteks inglise keeles. Kas peate tarbijale suunatud finantsteenuste kauglepingute lepingueelse teabe suhtes kohalduvaid keelenõudeid vajalikuks?
5. Direktiivi 2011/83/EL lisatav uus artikkel 16a kehtestab teavitamisnõuded tarbijale suunatud finantsteenuste kauglepingute korral. Kauplejale kohustuslikud teavitusnõuded direktiivi kohaselt on leitavad direktiivi artikkel 16(a) lõike 1 juures. Art 16a(9) jätab aga liikmesriikidele võimaluse säilitada või kehtestada kooskõlas EL-i õigusega rangemaid nõuded lepingueelse teabe kohta kui need, millele on art-s 16a osutatud. Kas peate selliseid rangemaid nõudeid vajalikuks? 
6. Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi kehtestatakse uus artikkel 16c, mis reguleerib enne lepingust taganemist osutatud teenuse eest tasumist. Artikkel sätestab, et kui tarbija kasutab taganemisõigust, siis nõutakse temalt tasumist lüksnes nende teenuste eest, mida kaupleja on kauglepingu kohaselt tegelikult osutanud. Tarbija tasub nende teenuste eest põhjendamatu viivituseta. Tasutav summa ei tohi seejuures olla: a) suurem kui summa, mis on proportsionaalne juba osutatud teenuse osaga võrreldes kauglepingu kogumahuga; ning b) mingil juhul selline, et seda saaks käsitada leppetrahvina. Sätte kohaselt võivad aga liikmesriigid ette näha, et tarbijalt ei saa nõuda ühegi summa tasumist kindlustuslepingust taganemise eest. Kas peate vajalikuks näha erandina ette, et tarbijalt ei saa nõuda mitte ühegi summa tasumist olukorras, kus tarbija on taganenud kindlustuslepingust?
8. Direktiiv sisaldab artiklit 16d, mille kohaselt  peavad liikmesriigid tagama, et kauplejatelt nõutakse tarbijale piisavate selgituste esitamist pakutavate finantsteenuste lepingute kohta, et võimaldada tarbijal hinnata, kas pakutav leping ja lisateenused on tema vajaduste ja rahalise olukorra seisukohast sobilikud. Sellised selgitused esitatakse tarbijale tasuta enne lepingu sõlmimist ning selgitused sisaldavad järgmisi elemente: a) nõutav lepingueelne teave; b) pakutava lepingu, sealhulgas võimalike lisateenuste põhiomadused; c) konkreetne mõju, mis pakutaval lepingul võib tarbijale olla, sealhulgas asjakohasel juhul tarbija maksekohustuse täitmata jätmise või makse hilinemise tagajärjed. Samas sätestab art 16d(2), et liikmesriigid võivad täpsustada artikli 16d lõikes 1 osutatud selgituste andmise viisi ja ulatust, kusjuures liikmesriigid võivad kohandada selgituste andmise viisi ja ulatust vastavalt finantsteenuse pakkumise asjaoludele, isikule, kellele seda pakutakse, ja pakutava finantsteenuse laadile. Kas peate artiklis 16d osutatud selgituste andmise viisi ja ulatuse sellist täpsustamist vajalikuks?
 
10. Direktiivi artikliga 16e kehtestatakse täiendav tarbijate kaitse internetipõhiste kasutajaliideste puhul. Artikli kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kauplejad ei kujunda, korralda ega käita finantsteenuste kauglepingute sõlmimisel oma internetipõhiseid kasutajaliideseid viisil, millega petetakse nende teenuse saajaks olevaid tarbijaid või manipuleeritakse nendega või muul viisil moonutatakse või kahjustatakse oluliselt tarbijate suutlikkust teha vabu ja teadlikke otsuseid. Eelkõige võtavad liikmesriigid vastu meetmed, mis kooskõlas liidu õigusega käsitlevad vähemalt ühte järgmistest kauplejate tavadest: a) teatavate valikuvõimaluste suurem esiletoomine kaupleja teenuse saajaks oleva tarbija otsust küsides; b) korduv taotlemine, et kaupleja teenuse saajaks olev tarbija teeks valiku, mis on juba tehtud, eriti kuvades kasutajakogemust häirivaid hüpikaknaid, või c) teenuse lõpetamise selle kasutajaks registreerumisest keerukamaks tegemine. Samas sätestab direktiiv, et liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada rangemaid nõuded seoses artikli 16e lõikes 1 sätestatud kauplejatele esitatavate nõuetega, kui need nõuded on kooskõlas EL-i õigusega. Kas peate selliseid rangemaid nõudeid vajalikuks?
 
13. Soovi korral jätke enda kontaktandmed, et saaksime vajadusel Teiega ühendust võtta
0%